Rebane ja toonekurg
Elas kord rebane, kes oli suur ja uhke.Juba tema kasukas oli puhas ja läikis. Ta jalutas ringi mööda metsi ja soid ja noris teisi loomi ja linde. Ta ei meeldinud mitte kellegile, kuna ta õiendas kõigiga.Tegelikult aga seesmiselt oli ta arg ja ei suutnud taluda teiste solvanguid, aga talle pole neid kunagi julgetud öelda, kuna teised kartsid teda ja arvasid, et kui nad talle midagi halba ütlevad, saavad nad kohe millegi hullemaga vastu.
Elas ka toonekurg, kes ei teadnud sellisest rebasest midagi. Toonekurg oli vaikne ja rahulik ja kui keegi temaga õiendama ei hakanud, ei teinud ka tema seda.
Ühel päeval aga, kui tegi toonekurg jalutuskäiku, et värsket õhku hingata, tuli talle vastu rebane. Toonekurg ei osanud arvatagi, et rebane on tegelikult õel ja õiendab. Toonekurg lausus viisakalt :"Tere" , aga vastuseks sai ta :" Sul on hoolitsemata suled". Selle peale läks toonekurg närvi, sest ta hoolitses oma sulestiku eest väga, tal ei olnud see kunagi must ega räpane, alati oli see puhas ja korralik. Ta mõtles hetke ja ütles natuke kõvema häälega : " Sina, ennasttäis rebane, ära tule minuga õiendama, vaata enda kasukat ennem ja siis ütle minu sulgede kohta. Ja su koon ... see on ju lihtsalt jube, kui must." Selle peale solvus rebane hingepõhjani ja jooksis sealt kaugele, oma pessa ära. Toonekurg aga jätkas rahulikult oma jalutuskäiku ja oli õnnelik, et oli saanud sellisele õiendale vastu hakata.
Loo moraal : Ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks !
